Sellega sai otsustatud-pööratud piibelehekiri saab olema salli jaoks. Ikka see, mis emmel. Tehes omad korrigeeringud: pikendasin mustrikorda- piibelehe varre küljes 11 õit.

Tol ajal, kui sall sai oma pikkuse, sattusin lugema „vintage“ kudumisraamatut. Silm jäi pidama boolerodel- taasesitus umbes saja aasta tagusest ajast. Üllatus, aga järele mõeldes- mood ongi möödunud aegade kordus kohandatud kujul.
Tol ajal, kui sall sai oma pikkuse, sattusin armsasse lõngapoodi. Jäin uurima laste boolerod- mis võluritrikiga silmad jooksevad, ainsagi õmbluseta. Rüütli tänava lõngapoes on väga toredad müüjad- lahkesti jagasid õpetussõnu. Lihtsus! Nojah, vintage raamatus ei hakanud süüvima seda rida-realt õpetust. Oeh. Koju naastes nii proovimõttes tegin sallist boolero. Šeff boolero- nii jäigi. Poolpikkade varrukatega boolero. Serva pits on „Haapsalu salli“ – Pööratud piibelehekirjad järgi.

PS! Fotodel kasutatud sajanditagused kotike ja nahkkindad on kingitus praeguseks 90-ndates eluaastates mõisaproualt.

Lõng: koerakarvast
Vardad: nr3 , servapits nr 2,5.
Lõngakulu: ?
Lisa.
Järgneval pildil poseerin kingitust- sõbranna käed heegeldasid boolero.
In next, I'm presenting a crocheted bolero, which was made by the best friend of mine.
